V vahetuse esimene päev 31.07

Hommikul ärgates ei pruukinud taevas paista päike, ent sära laagrisse tulevate laste silmis muutis ka kõige sombusema päeva eredaks. Eks igal perel ole oma lugu Taevaskotta sõiduga, kuid seiklustega ette rutates : kui Raikko laagrisse jõudis, polnud teisi veel kohal. Ta oli esimene - valitu, kellele langes rivistusel au ja kohustus meie uhke lipp heisata. Seda muidugi alles hiljem, kui kõik laagrilised kohal, arsti juures ülevaatusel käinud, tubadesse sisse seadnud, vanematega hüvastijätuks kallistanud.. Nõndavõrd palju muutusi paari tunni sees - põnev, eks ole? Tore oli näha nii palju poisse ja tüdrukuid, kes rõõmsal meelel ootasid kasvatajate juhtnööre järgnevateks tegevusteks.
 Kahjuks esimese kogunemisega viibisime, sest ootasime hilinejaid, kelleta ei tahtnud laagrit alustada. Samas polnud hullu midagi, sest ajatäiteks mängisime nimemänge, et saada üksteisega tuttavaks -  proovides meelde jätta nägusid ja nimesid.
Meid jagati gruppidesse vastavalt majutusele: seminari- ja laagrimaja lapsed. Kasvatajad tutvustasid end, neid on seekord seitse : Linda, Liisa, Stina, Merle, Veronika, Janet, Hanna, pluss vanemkasvataja Kaisa ja juhataja Anni. Kõigile kohalolijatele tehti selgeks, kuidas käituda hädaolukorras, mis on lubatud ning mis mitte. Tegelikult saime kasvatajatega ise oma reeglistiku paika panna, see tähendab, et teame täpselt, mida meilt palutakse ja oodatakse. Pärast  kogunemist saimegi ühisele rivistusele liikuda, kus heisati lipp ja tutvustati päevakava.
Lõunalauas aitas lauakatmisel esimene köögitoimkond. Kel´ käed pestud, võisime maitsvat seljankat süüa nii palju kui ise tahtsime/ jaksasime. Unustasin siinkohal mainida, et kuna meid on ligi 80, siis peame einestama kahes satsis - väiksemad ikka ennem.
Seminarimaja noored on pisut vanemad laagrimaja rüblikutest, mistõttu on ka meie vaba aja tegevused erinevad. Näiteks laagrimaja poisid said rahvastepalli loopida, vutti taguda, joosta ja rahmeldada, tüdrukud eelistasid rahulikumaid seltskonna mänge, seminarimaja noored aga tegid rohkem meeskonna, mõtte- ja sõnademänge - jutustades lugusid, peegeldades teisi, kasutades kujutlusvõimet.
Pärast õhtusööki oli kõik vahva, kurb ainult, et ilmaga ei vedanud. Algselt õhtusele rivistusele kogunedes, oli meil plaan edasi minna Taevaskotta, seal anda ühiselt püha laagrivanne, mänge mängida ja imetleda loodust. Kuid kuna enamustele ei meeldinud mõte paar tundi vihma käes ligunemisest, siis jäime laagrihoonetesse - lustisime hoopis toas.
 Esimese päeva lipulangetajaks oli Krister, kes sai väärikalt ülesandega hakkama.
Kui päike loojumas ja taevas täis puna-roosasid pilvi, oli aeg väljas koguneda. Kükitades (põlvitamiseks oli muru kole märg), andsime käsi südamel oma laagri tõotuse. Oleme nüüd tõelised Taevaskoja laagrilised.